Sunday, May 1, 2016

Kodus

Jõudsime kenasti 27ndal aprillil Tartusse ja sellest päevast tänaseni oleme vanaema-isa juures maal olnud. Lapsed vajavad omavahel ruumi ja harjumist.
Vabandan, et kirjutanud pole. Lähemad sugulased ja tuttavaid said info kätte ja kuna mul oli viimastest päevadest nii suur info üleküllus, siis oli rasek võtta ja kõike seda otsast peale kirja panema hakata.
Hetkel kannab Sander oma kõneprotsessorit ja aeg-ajalt ikka näitab, et see "segab" teda. Oleme mõnel korral täiesti märgatava reaktsiooni helile kätte saanud. Näiteks oli nii haudvaikuses olles järsku mänguautole heli sisse pannes. Sander tegi suured silmad ja hakkas kulmudega laineid tegema. Tavaliselt liigutab ta kulme mõttetegevuse saateks.
Kuna ilmad on väga kenad ja õues tegemist jagub või siis hoiavad poisid mind liikumises ning mul on raske arvutis istuda mitu tundi järjest (tean, et selleks kulub mitu tundi), siis ootan paremaid võimalusi, et lähiajal ka issi saabumisest Viini, kõneprotsessori sisselülitamisest ja esimestest kodustest päevadest detailsemalt kirjutada. Niisama midagi kirja panna mulle ei meeldi, selleks ma seda blogi ei alustanud ;)
Ikka kõigest õiges järjekorras. Lisaks võin öelda, et pärast sellist ringreisi Euroopas tunduvad kodused probleemid kuidagi nii väikesed, et lihtsalt vajavad kättevõtmist ning asjad saavad tehtud. See-eest Euroopas olles oli nii palju asju, mis polnud minu kontrolli all ning see ajas tihtipeale hulluks.

Tuesday, April 26, 2016

... ja Sander saigi "kuuljaks"

Kuna tänane päev oli meile väga raske ja ülimalt pikk, siis kirjutab Marit ise detailsemalt mõnel järgneval päeval. Kõneprotsessori sisselülitus läks hästi, nägime Sanderi reageerimist helidele. Aga see kõik tuli läbi suure nutu ja vaeva. Mõistsime, et ees on palju tööd ja vaeva, et temast päriselt kuulja saaks.

Janar


Monday, April 25, 2016

21. ISSI TULI!! Homme on Sanderi implantaadi sisselülitus

Ma pikalt ei kirjuta hetkel. Päev otsa olid liblikad kõhus.. esiteks Janari tuleku pärast ja siis homse päeva pärast. Saime issi ja meie implantaadi-tehniku Piret lennujaamast kenasti kätte.

Teinekord täiendan pikemalt. 

Hetkel on vaja kiirelt magama minna, et homseks ÜLITÄHTSAKS päevaks valmis ja värske olla. 7:30 peame olema haiglas. Ostsin meile kõigile metroopiletid 24ks tunniks valmis, et saaks vabalt ringi vurada Viini ülikiire ühistranspordiga. Haiglas saab Sannu narkoosi ja eemaldatakse niidid ja siis toimubki sisselülitus, alguses narkoosi ajal. Hiljem aga juba päris teadvusl ja meelemärkusel olekus.
Eks hoiame tõenäoliselt blogi kaudu kõiki kursis seal toimuvaga. Kaamerad ja fotokad on laetud ja mälud tühjaks tehtud. Meie raskel teekonnal saab homsega taaskord üks suur ja tähtis samm edasi astutud. Oleme seda nii kaua oodanud. Alates Sanderi sünnist, millest möödub täna 4 aastat ja täpselt 9 kuud. Täpselt nii kaua on Sander elanud täielikus vaikuses. 
Pöidlad pihku!!!

20. Pühapäev, külm!

Harjutatakse meid vist koduse ilmaga. Saan aru, et seal kaugel Eestimaal pole kevad sugugi soe ja väike Joosep käib veel vahel kinnastega. Meil oli aga sel päeval väga aeglane hommik. Sander sõi ja vaatas multikaid ja siis pani puslesid. Emme aga kirjutas kolm sissekannet blogisse, mille olin juba mõnedeks päevadeks täitsa unarusse jätnud. Kirjutasin umbes üheni oma sissekandeid, lisaks muidugi oli pesu ja koristuspäev ka.
 Siis otsustasin kohalikku parki mängima minna. Väljas oli aga nii külm, et läksime kohe koju tagasi, et kampsunid jopedele alla panna. Päike vahepeal paistis ja lootsin, et varjuta pargipingil hakkab soojem, aga tühjagi. Külm mis külm. Kõndsime mänguväljakult uuesti koju tagasi ja panime retuurid ja veel ühe kihi soojad kampsunid alla. Põhimõtteliselt oli meil mõlemal maksimumvarustus seljas. Võtsin endale isegi pepu alla panekuks ühe fliisi kaasa. See oli ümber minu, kui istusin. Sander õnneks jooksis seal teiste lastega ringi ja käisin teda kontrollimas - kaela juurest oli väga soe ja sõrmed polnud külmad. See oli kõige olulisem, et tal soe oleks. Ta leidis taaskord mingid pisemad sõbrad, keda ringi manööverdada. Saime seal tunnike-paar oldud ja emme sai edasi-tagasi kõndides ja kaarti uurides suure avastuse osaliseks. Tol esimesel kesklinna päeval arvasin, et ületasin Doonau jõe. Tegin sellest veel pilti ja mõtlesin, et kui mitu korda ma oma elus seda jõge juba ületanud olen. Ja siis selgus, et see oli suvaline kanal Doonau jõest veetud. Tegelik jõgi asus mitu kvartalit põhja pool ja oli kokku seitse korda nii lai nagu see kanal, mis oli umbes Emajõega võrreldav. Ehk siis  emmel tuli jälle kiht end kusagile liigutama minna. Pealegi, teadsin et see mul viimane nädalapileti kehtivuspäev ja vaja see ära kasutada muidugi. Sõitsime siis ümberistumistega otse keset Doonau jõde asuvale saarele. Uudistasime sealseid parke ja loopisime kive jõkke. Õigemini nimetaksin seda veekogu mereks. Sealt tuli kohutav külm tuul, nagu Tallinnas kui mereäärses linnas kogu aeg on.
 Pärast jõega ühelepoole saamist võtsime trammiga tee linna, et vaadata veel ka mõni senini käimata jäänud "vaatamisväärsused". Näiteks valitsuse ja parlamendi kogunemiskohad (hooned) ja siis Raekoda ja ooperimaja. Need asusid üsna lähestikku. Aga õnneks või kahjuks oli külm ja olim pidevas liikumises. Vaatasime maja ära, Sander tegi suured silmad et kui kõrge või ilus ja siis asusime tagasi kodu poole sõitma.
 Ilmselgelt väljendas Sander parlamendihoone eest oma sügavat tüdimust Viini vanalinnast. Tean, et see on ebaviisakas, aga ema oli süüdi, et näljase ja väsinud lapsega mööda linna ringi kooserdas. Tema jaoks polnud ju erilist vahet, kas tegu oli marmorist või kullast kujukesega.
Õhtul kodus käisime pesus ja rääkisime korraks issiga. Sanderile sai öeldud, et issi tuleb homme ja ta muudkui küsis, et kas issi ikka punase auto multika võtab kaasa. Vahepeal jäi mulje, et tal issist suva, peaasi, et saaks oma The Carsi multikad kätte. Olime mõlemad sellest külmast tuulest ja ilmast ja ringijalutamisest väsinud, jäime magama enne 21:30-40 vahel. Olime mõlemad ilmselgelt ärevuses!! Issi tuleb juba homme!

19. Laupäev Viinis

Laupäev. Hommikul teadsin juba kohe, et plaanis käia seal akvaariumis. Õhtul me seda 200st puslet ette enam ei võtnud, sest mul oli plaanis kasutada seda mõneks selleks puhuks, kui Sanderist natukeseks vaikust ja rahu tahtsin. Sellest oleks võinud paariks kolmeks tunniks ikka jaguda.
Õnneks teekond oli meile juba väga-väga tuttav. Ikka vana hea tramm Mariehilf strasse nurgalt viis meid shoppamiskvartali algusesse. Sealt edasi oli võimalik metrooga minna juba otse akvaariumi kõrvaltänavasse. Mul polnud aimugi hindadest ega millestki. Siiani polnud hinnad väga tapvad olnud ja alati oli võimalik mitte minna sisse ja selle asemel linnas niisama ringi jalutada. Mulle väga meeldisid Viini  ühistranspordi kanalites ja putkades olevad suured sildid: "The city belongs to You!" Ehk siis linn kuulub sulle. Ja seal oli juures pilt 3 õnnelikuga inimesega, kes olid piletiga ja üks oli tuhm, kellel polnud piletit. Reklaamiti siis ühistranpordi nädala- ja kuukaarti. Mõistlik. Tänu sellele nädalapiletile oli kõik asjad tõepoolest käe-jala juures ja miski eriti probleeme ei valmistanud.
Akvaariumisse jõudes olin end juba valmistanud, et võib olla palju rahvast. Seepärast ma selle vaatamisväärsuste külastamise planeerisin ka rohkem juba eelnevateks päevadeks. Rahvast sinna jagus ning saksa keelt polnud küll mitte kusagiil kosta. Juba tänaval ja metroos oli väga vähe saksa keelt kuulda. Piletite hinnad olid aga senini kõige krõbedamad, ükski asi polnud siiani nii kallis olnud. Täiskasvanule oli 16,80€ ja lastele oli 5,1€ või 12,6€. Ma ei saanud aru täpselt, mingid tärnid ja austerlaste eriload olid taha kirjutatud. Aga esimest korda märkasin nimekirjas ka puudega isiku hinda. Mul on Sanderile tegelikult olemas puudega isiku kaart, millega Eestis tasuta Tartu linnas sõita saab (õigemini tema saatja saab tasuta siis sõita). Kaart on üleni küll eestikeelne, aga kõige üles äärde on kirjutatud ka inglise keeles "Puudega isiku kaart". Tegelikult sain ma aru küll sealt hinnakirjast, puudega inimestele on soodustus vaid Austrias väljastatud ja aksepteeritud tunnistusega. Tädi sealt kassa tagant Sanderit ei näinud ja inglise keelt ta ka ei rääkinud. Ma rääkisin tädiga nimelt ainult inglise keeles, sest tean, et kui järjekord on pikk ja tädi sõnagi aru ei saa, siis ta pigem tahab, et kiiremini kaoksime tema eest. Ta kutsus ruttu ühe noore türduku, kes pileteid augustas, appi et keelt rääkida. Näitasin kaarti ja ütlesin, et Sander on kurt. Too seletas siis piletimüüjale edasi saksa keeles ja tädi ütles, et ta pole siis ratastoolis ega midagi? Tüdruk ütles, et pole ratastooli, aga on kurt, ja kaardil on ka kirjas, et ta on puudega poiss. ädi torises siis 5,1€ ja maksin ja kadusin ta silme eest nii kiiresti kui võimalik. Vau! See oli esimene kord kui Euroopas olles kasutasin Sanderi erivajadust. Ning nagu hiljem selgus, siis igati õigustatult. Ma ei olnud seekord oma eeltööd piisavalt teinud ning selgus, et kogu akvaarium oli üles ehitatud 12 korruse peale ning lift oli täiesti kasutu sellise rahvamassi juures. Enamik olid vankritega lapsemammad, kes sinna üritasin ligi saada.
Õhku ka väga ei jagunud, koorisime end 2. korrusel täiesti särkide peale ja nii me siis avastasime ja käisime.. imelik oli lifti oodata 1 korruse võrra tõusmiseks, nii me siis lonkisime ja lonkisime vaikselt ja edukalt aina üles poole.
Mul oli vist 6nda ja 7nda korruse kandis süda juba nii kloppimas, et tegime vee ja energia laadimiseks pausi. Tegelikult oli Sanderi jaoks seal kõik need vaateaknad kahepaiksete, madude, sipelgate jmt liiga kõrgele paigutatud. Väga veider on nõuda nii pisikestelt lastelt üldse mingit raha. Ainus, mida ta nägi, oli kalad.

Proovisin alt ülesse vaadata koos temaga, siis oli kõik kergelt moonutatud. Klaas, mille taga kalad, eriti haid, asusid olid nii paksud ju. Näha tegelikult sai omajagu ja terve hommikuspoolik kenasti sisustatud. Üles jõudes premeerisime end korraliku puhkepausiga. Seal oli väike kohvik ja ümber selle oli vaateplatvorm. Olime kõrgel Viini kohal. Tean, et 12-korruseline maja pole eriti kõrge, aga Viin pole eriti modernsete tornidega vallutatud ning see teeb selle linna minu meelest palju armsamaks.
Tagasi alla läksime aga liftiga. Ootasime seda vist 15 minutit seal üleval, aga vähemasti saime ilma treppideta alla. Mina veel kirjutasin siia ka millalgi, et tahtsin majutust ka liftiga majja, et ei peaks enneaegselt sünnitust esile kutsuma.. tühjagi. Jäime ellu. Ja kell oli liiga vähe, et minna koju tagasi veel. Kahjuks või õnneks oli ilm ka millegipärast veel ilus. Tegelikult pidi reedest alates külmaks minema, aga mina olin veel täitsa jopeta ja mütsita, Sannul oli tuuleiilide pärast natuke rohkem seljas. Temperatuur aga oli väga normaalne veel. jalutasime tagasi poodide tänavale ja mõtlesime mida teha. Olin juba varem mõelnud sellele, aga jätnud nö vihmase ilma tegevuseks. Juuksur. Kuna Sannul nüüd ühel pool pead pole kõrva taga ja kohal üldse juukseid, samas on pealt pikad juuksed, siis mõtlesin, et lasen tal teiselt poolt ka kõrvaümbrused paljamaks ajada. Haava ümber on tal tegelt juba siilikas püsti, ehk siis väga kiilaks polnudki vaja ajada, et ühtlane soeng saaks. Kõrvaltänavalt jäi silma "Friseur" ehk juuksur ja astusime sisse. Seal vist ei käida juuksuris kokkulepitud aegadel. Nii kui keegi sisse hüppas, võeti ta kohe letti. Rääkisin ära, mis olukord meil on ja mida vaja teha. Nooremapoolne väga rahuliku ja õnneliku olekuga naisterahvs tegi Sannuga kohe sõprust ja Sander nagu vana kala astus kohe õige koha peale peegli ees. Arvasin, et pean iPadi välja võtma ja talle multikaid panema, et ta seal püsiks aga jäin hiljaks. Juba tõi kõrvaltoast tädike väikese ekraaniga DVD-mängija ja pani mingi multika käima. Sander oli sillas, nagu arvata võib.
Saime umbes 20 minutiga kõik kenasti korda. Minult küsis nii juuksur kui registratuuris töötanud naine, et kust ma nii valgete juuste ja siniste silmadega poisi olen üles korjanud. Pidin neile selgitama, et ta on ikka minu poeg. Lihtsalt ise on selline Rootsi-verd natukene :P Et mul kaks poissi ja mõlemad on sellised, et isegi Eestis jalutades vaatavad inimesed mind vahel imelikult, sarnasusi ema ja laste vahel lihtsalt POLE!
Juuksuri hinda ma muidugi enne kui küsinud. Olin silmanud  uksel olnud hinnakirja ja seal oli pikkade juuste pesu+lõikus+päevasoeng 40€. Et siis teadsin, et alla selle peaksime ikka hakkama saama. Lootsin vähemasti. Kui tehtud sai, siis ütles juuksur, et peab Sannut mõõtma. Tuleb välja, et alla 12-aastaste laste hind sõltub nende pikkusest. Ta oli 105 cm (koos tossudega muidugi) ja iga sentimeetri hind on 0,10€ ehk siis Sanderi lõikus maksis kokku 10,5€. Minu meelest pole kõige hullem, asukohta ja teenuse kvaliteeti arvestades. Tartus on meestejuuksuris Sanderi lõikus u 7€ ja teinekord peame kuni tund ootama, et üldse ligi saada. Siin toodi kommid ja joogid kohe kõigile ette. Jäime igatahes rahule. Kusjuures nii paljud möödakäijad peatusid ja vaatasid muiates Sanderi juukselõikust. Veider, mis see nii naljakas oli?  Mõnulev poiss?
Edasi oli käes juba kerge pärastlõuna ja ikka veel koju ei kippunud ja ikka veel oli ilm enamvähem tore. Ei olnud liiga palav ega liiga külm. Küsisin Sannult, et kas ta tahaks rongiga sõitma minna. Ning kuna ta eelistab alati ronge kõndimisele, siis kõndisime mööda Mariehilfe tänavat linna keskusesse ning võtsime sealt esimese ettejuhtuva trammi ja hakkasime tursitideks. Trammid sõidavad erinevaid marsruute ja nagu kaardilt selgus, siis näiteks D nimeline tramm sõidab vanalinnas ühte suurt ringi vaid, st Burgring.  See sobis meile, saime istuda ja kauneid vaateid näha. Mingil hetkel vaatasin, et hakkame jõudma suure pargi lähistele.




Nimeks oli vist Belvedere ja seal oli paista suur park ja aed ja loss. Kiiret meil polnud, hüppasime maha ja läksiime sinna jalutama. Istunud juba küll. tegime seal pisikese näksipausi ja vaatasime ilusaid pügatuid hekke ja värvilisi lilleaedasid ja siis mõtlesime juba küll vaikselt kodupoole suuna võtta. Mulle meenus see kahesajane pusle. Arvasin, et saanud õhtul rahus süüa teha ja siis blogi kirjutada. Vaatasin siis natuke kaarti, et kust kõige õigem minna. jalutasime mööda kõrvaltänavaid. Viin oli selles piirkonnas väga vaikne ja puhas. Mõnus oli jalutada.
Õhtul pani Sander siis oma pusled kokku, üks oli 100ne ja teine 200ne. Esimesega sai ta täitsa ise hakkama, teisega tuli ette takistusi. Igati loogiline ju, eks. Vaatasin seda ise ka tükk aega, enne kui midagi aru sain. Mulle väga meeldib Sanderi strateegia. Kui mulle on kogu aeg õpetatud, et tuleb alustada äärtest ja siis hakkad sisse laduma, siis Sander on väga nutikas ja korjab kõik punased sarnased tükid kokku ja paneb oma Pikne McQueeni näiteks kokku ja selle ümbruse ja nii suurendab oma ettevõtmist. Ühesõnaga õppisin oma nelja-aastase poja käest puslede kokkupanemiseks tehnika ära :P Aega võttis ja asja sai. Koos tegime tunniga selle teise. Tema ladus enamuse, mina aitasin teinekord tükkide leidmisel. Kui ta hätta jäi. Päras seda oli aega magama minna. Väsimus oli nii suur ja mõnus!

Sunday, April 24, 2016

18. Reede - ilm kisub kuumaks

Teadsin, et täna võtame vabalt. Mingeid ekskursioone ja uusi parke ei avasta. Hommikusöögi järel võtsime ette teekonna oma kohalikku parki. Päike oli täiesti selges taevas ja inimesed kogunesid villu. Väga palav oli. Sander oli küll pika varrukaga pluusiga, aga see-eest oli ta pikka aega vee sees möllamas. Ja lisaks käis ta vett minult otsimas, et juua. Talle meeldib see hommikune ettevõtmine, mis meil juba rutiiniks on kogunenud. Seljakott eilsest tränast tühjaks, siis täidame suurtest veepudelitest väikesed veepudelid ja vee lähevad seljakotti, kaasa kotikesed pähkleid, paar õuna ja siis Nutellaga kahepoolsed saiad. Ta teab, siis läheme kusagile mängiväljakule või parki jalutama. Naljakas, et talle selline asi meeldib ja ta tahab kõike ise teha.

Täna oli ta pargis juba nagu vana kunn, käis ja käsutas ja valitses teiste laste üle. Muidugi võimalused ja tingimused olid selleks sobivad. Olime pargi selles osas, mis oli pisematele mõeldud. Ma ei julgenud läheneda sellele osale, mis tegelikult temavanustele oli mõeldud, kardan selle implantaadi pärast ikka veel. Prof Colletti tegelikult üldse soovitas meil kiivrit kandma hakata mängimisel ja taolisel tegevusel. Ta ütles, et tal pole mitte midagi opereerimise vastu aga küllap see poleks väga mõistlik ettevõtmine, mida ei mina ega Sannu tahaks uuesti läbi teha. Selle koha pealt oli tal tuline õigus. Ja nii ta siis saigi endast nooremate üle valitseda. Kes korjasid temaga koos kive, kes vedasid vett liuväljadele. Lapsed tulid ja läksid, ja millegipärast Sander suutis neile alati mingit tegevust rakendada.
 Mina aga olin nagu vana häda. Vilus istuda oli natukene ebamugav, ses see oli laua taga. Ma pidi väga püsti seal olema. Siis väsis selg ära. Siis läksin panin pargipingile päikese kätte pikali, kott pea alla ja rätik üle, et mitte päikesepistet saada. Aga ikka hakkas palav. Ja kõhubeebi nägi esimest korda päikesevalgust. Siiani pole ta ju seda kusagil näinud. Igatahes talle see uus elamus meeldis ja tähelepanelikumad möödakäijad tegid suured silmad mu kõhus toimuvat akrobaati nähes :)

Mingil hetkel aga hakkas mul nii palav ja Sander oli vist juba 3 tundi päikese käes möllanud. Panin talle pidevalt igaks juhuks näole ja kätele kreemi, et päike ei põletaks. Näopiirkond on eriti tundlik hetkel, sest ta peas ikka veel niidid sees ja ei tahaks, et ta mingil moel põletiku või paistetuse saaks. Aga jah, lõunaks oli mul villand ja olin omadega nii paistes, et jalanõud ei mahtunud jalga ja sõrmused sõrme. Kodus istusime natukene jahedas toas ja sõime suppi. Käisin veel kosutava duši all, et paistetused tagasi läheksid. Õnneks oli tunnikese pärast juba oluliselt parem olla. Sander magas lõunaund ka veel. Sellal proovisin meile leida tagasisõiduks pileteid. See oli üks suurem nusserdamine, sest igalt pool foorumites kirjutatakse ka, et Euroopa hea ühendus lõpeb Poolaga ära. Seal on veel kõik hästi aga  kui Baltikumi minna, siis on kohutav. Õnneks oli ema ka juba midagi meile leida proovinud, aga samamoodi soovis edu Bialystokist või Varssavist edasijõudmisega. Lõpuks sain meile öise rongi 26ndal Viinist Varssavisse. Sealt tuleme 27nda hommikul Augustowisse bussiga. Siis oleme Poola lõpus nö. Sealt saame Ecolinesi bussiga Kaunasasse, kus ideaalis peaks meid Janar ees autoga ootama. tema hakkab 27nda hommikul lennukiga tulema, maandub Riiga ja sõidab meile Kaunasesse vastu. Kuna Sander magas nii kaua sain natukene veel Janariga juttu ajada. Olen viimasel ajal Joosepit Skype'is nii palju näinud, et tuleb järjest suurem igatsus peale. Eks see oli ka suvel USA-s tööl käies nii. Jumal tänatud, et ma töötasin 6 päeva nädalas ja iga päev 8st hommikul 9ni õhtul. Siis ei jäänud väsinuna kojujõudmise kõrvalt absoluutselt aega koju igatseda või lollustele mõelda. Siin oli enne nii palju asjaajamisi ja jamamisi ja operatsioonist taastumise ajal ei saanud ma ka eriti aega kodule mõelda, aga nüüd Viinis on pinge langenud ja tunnen, et tahaks juba natukene koju. Rohkem kui natukene. Kuigi siinkohal pean tunnistama, et olen natukene hirmul selle üle, mis edasi saama hakkab, Sanderil tuleb suvevaheaeg 3 kuud ja see tähendab, et tal tuleb väga pikk paus koolist. Ja see tähendab et tuleb pikk paus logopeedidest ja õpetamistest. Kõik jääb kodus tegemiseks. Ning varsti süünib veel üks beebi ning siis veel Jossu-beebi. Kuigi kodused väidavad, et ta on vahepeal suureks poisiks kasvanud. Minu äratulekul oli ta veel täitsa koba ja beebi. Aga dr Colletti naljatas selle peale, et ma võtaks rahulikult. Et mul saab olema kaks vastsündinud ja üks pooleteisene, kes on vaid natukene targem kui teised kaks. Et ma võtaks nad kõik kolmekesi ette korraga ja õpetaks kuulma ja rääkima. Et see on ju parim variant üldse. Nii tore :D Tal on ikka imehuvitav huumorisoon! Kusjuures, ma vist mainisin millalgi varem, et ta on jubedalt Robert De Niro moodi.
Guugeldasin De Niro pilte ja sain teada, et meil on täpselt samal päeval sünnipäev, nii äge!!
Eks me ikka kuidagimoodi saame, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ;)
Aga sellel päeval meie sündmused alles algasid. Sander vana poodleja oli megaõnnelik, kui ma näitasin talle, et ta paneks poeriided selga. Ta küsis kavalalt, et me ei lähe enam mängima ju, et läheme ju poodi, pani käed siis suu ette ja itsitas ülikavalalt pihku! Jah, ütlesin, et poodi. Mida täpselt otsima, me ei teadnud kumbki veel, aga teadsin, et ilm pidi nädalavahetusel kehv olema ja lausa vihmane, seega siis aega toas passida meil küll ja veel. Läksime vana hea trammiga Mariehilfstrasse shoppamiskvartalite algusesse ja vaatasime rahulikus tempos ringi, et mis ja kus võiks meid huvitada. Teadsin, et äärmisel vajadusel peaks olema sealsamas lähedal ka üks park, kus netis mänguväljakuid näitas. Et sinna saaks iga hetk jalga puhkama minna. Aga mitte minu pojaga, ta on oma isalt pärinud selle geeni tegelt. Sest enne kui emme-issi kohtusid oli tema isa see, kes USA-st oma õdedele firmariideid ja jalanõusid ja kotte ja vöösid jmt tõi. Issi oli see, kes emme poodlema õpetas ;) Aga nii hull tegelikult asi pole. Kokkulepe oli, et tema ei vali midagi, emme valib talle ja võtab riiulitelt asju. Siis on kõige turvalisem. Ega meil otseselt midagi vaja polnud. Lootsin tegelikult talle meie Eesti suvedeks ja siin praegusteks ilmadeks ühe hea tuulejaki saada. Sellise nagu endale sain. Jopega on palav, aga kui vaid tuult vaja tõrjuda, siis seda oleks vaja olnud. Ja nagu mingiks märgiks oli tal tolsamal hommikul oma mänguväljaku dressipluusi luku katki tõmmanud. See oli muidugi juba iidamast ajast vana ka, aga lastele polegi kogu aeg uusi riideid vaja. Linna ja külaskäimiseks on puhtaid ja terveid asju vaja. Kodus ja mänguväljakutel andku minna ja olgu lapsed. Vähemasti mina kasvasin nii üles. 
Poodides oli praegu kevadkaubad ja isegi pigem juba kippusid suvised tooted ülekaalus olema. Kevadkaubad oli enamasti juba otsakorral ja lõpuhindadega. Ehk siis vedas meil. Eestis ju niikuinii korralikku suve pole. Üks suur kevad, mis suveks augusti alguses ümber nimetatakse ja siis paar nädalat päevitada saab ning siis augusti keskelt öösiti külmetama hakkab ja sügis kätte jõuab :)
Vaatasime siis raamatupoodidesse, et ehk on mõni pusle. Sander teab ise ka juba tegelikult, kust neid otsida, ta on nii osav juba. Kõik sellised nodi ja mänguasjapoed ja oskas läbi lapata. AGA, tal oli veel meeles see pusle, see 200-tükine Autode pusle. Ilmselgelt otsis ta seda taga. Õnneks seda kunagil polnud, kuni siis ühes mitmekorruselises poes oli. See oli jälle Müller, aga teine pood. Meie kahekõne oli konreetne ja lühike, mina ütlesin, et ei aita tal seda panna ja ta oli nõus. Lõime käed ja Sander sai endale loodetavasti KÕIGE viimase Autode sarja pusle. See oli mõeldud 8+ vanuses lastele ja lootsin selle ostule tegelikult mitte väga suurt vastupanu osutades, et ta seda terve päeva võiks järgmisel päeval kokku panna. vabandused ja põhjendused, aga siiski, ma ei osta ju talle kommi kogu aeg. ja pealegi on ta laps ja tal igav. Las pusletab siis.
Poodidest leidsin siis H&M üles, suured -50% ja -70% sildid üleval. Läksime lastekorrusele. Sander teab küll, et tuleb ostukorv võtta ja siis emme annab sinna asju, mida me hiljem proovikabiinis proovime. Siuke vana kala juba. Loodetavasi hakkab ta varsti ise emmele riideid välja valima ja ma ei peagi enam ise poes käima. See on tegelikult päris väsitav elamus. Hullem kui loomaaias jalutada! Seal oli suur keerlev riiul, kus seisid sildid 20€. Seal rippusid poistejoped. Täpselt need, mida otsisime. Võtsin siis igast värvivalikust ja tüübist ühe või kaks suurust, kui kahtlesin ning panin need ostukorvi. Samal aja oli see Sander ümber nurga läinud. Kuulsin kuidas ta järsku kisama pistis. Alguses ei saanud arugi kas rõõmust või nutust ja vaatasin mis toimub. Ta seisis jopederiiuli eest, nägu õitses ja Minionide piltidega tuulejope käes. Vaatas ja õitses. Tore. Seda ta ostukorvi panna ei lubanud, kandis ise riidekabiini. Proovisime siis kõik 5-6 erinevat jopet selga. Arvasin, et olen kaval ja teen Minionide omaga esimesena proovi ja siis ta jõuab ära unustada ja ehk ei hakka väga vastu hiljem. Seal oli ilusaid värvilisi ja kirjusid valikus, kõik 20€ peale allahinnatud.  Sander proovis ja keerutas ja kõndis seal peeglite ees. Kaalule jäi vaid üksja see maksis 15€. Aga see oli Minionide oma. Tore. Tingimused olid tegelikult kõik täidetud, tuule ja vihmakindel, kapuutsiga ja heade varrukatega, seest puuvillase riidega, et ei higistaks vastu sünteetilist materjali. Meil läks hästi. Kõik said, mis soovisid. Lisaks oli seal veel üks 10€ vest, kapuutsiga ja teadsin, et see ka kulub meie sellel pikal kevad-suvi-sügis hooajal marjaks ära. Ning siit tuleb Sanderi lemmikosa. Ta sai endale ka mütsi. Selle valis emme välja. Talle ja vennale samasugused. See on kollane ja selle peal on Minionid! Ega ema ka normaalne pole. Kaua sa jaksad vastu panna, kui hommikust õhtuni juba kuu aega käis Minionide ajupesu, eks. Ja lisaks oli mingil arusaamatul põhjusel need tooted odavamad kui lihtsalt tumesinised või muud ühevärvilised mütsid. Liibuvad ilusti pähe ja sobivad soojema ja külmemea ilmaga, kõrval on sees ja lisaks on hästi kirjud ja silmale hästi märgatavad ja jälgitavad. Just märgatavuse omadust ongi vaja jälgida huligaanidest poisikrattide emal! 


Selleks korraks meile aitas, Sander oli oma uute asjade üle megaõnnelik, nagu igaüks oleks. Muud midagi ma tegelikult ei vajanud ega otsinudki. Kitsevõikreemi leidsmisest olin juba loobunud. Apteegid oli suletud selleks ajaks. Need on vaid 18ni lahti üldse. Ja laupäeviti 12ni. Läksime seda parki vaatama, see oli tõsti kõrvaltänavas. Selle kõrval asus üks väga kõrge maja, millel oli vaateplatvormid üleval ja maja peale oli suurelt ZOO kirjutatud. Lähemal uurimisel selgus, et olime kogemata leidnud Viini akvaariumi ja veemaailma. Avatud kuueni ehk reedese päeva õhtul enam ei jõudnud sinna. Jalutasime kodusuunas tagasi, siis mingil hetkel nägin, et saab ka metrooga. Teadsin, et kodus oli vesi otsas ja selles Westbahnhofi kaubanduskeskuses olid kõik poed 21ni lahti iga päev. Seega sealt sai vett osta. Kuna kell oli juba mingi 19-20 ja soe lett lõpetamas, siis sain kavalalt 2€ eest suure hunniku kanatiibasid. Neid oli hea vaheldus närida kartuli ja salati kõrvale. Pealegi ei olnud meil kodus muud ashju kui mikro, ehk siis mingit suurt rooga siin niikuinii teha ei saanud.
Sõime kõhud täis ja läksime magama. Seekord veidike hiljem, umbes 22 paiku, sest Sannu magas lõunaund nii kaua ja polnud veel päris väsinud. Aga Tommy ja Jerry täispika multika järel jäime ikka magama. 


17. Neljapäev - Schönbrunn

Sain hommikul teada, miks sms kohale ei olnud tulnud. Sest Tele2 oli mu kõnedele piirangu peale pannud ja tähemärgid vist ei tulnud raha eest välja. Limiit sai enne täis. Mind väga ärritab, kuidas Tele2 käitub. See oli tegelikult juba kolmas kord selle reisi ajal, kui Tele2 lambist mu kõned ära piiras. Ma ei käi iseteeninduses kogu aeg ja ma ei saanud kunagi kordagi hoiatusi, et mul mingi limiit hakkaks peagi täis saama. Lihtsalt laenasid Hannoveri haiglas üks hetk oma naabrilt telefoni ja helistasin Janarile, et ta rutt uuriks, miks ma helistada ei saa. selgus, et limiit oli täis. Ja kui siis Janar limiiti suurendas, siis sain SMS-i et Tele2 piiras mu teenuse kasutamist, sest mu jooksva kuu saldo oli 250€, aga limiit oli tegelikult 100€ olnud. Tere talv! Nad lasid niiviisi lampi üle joosta ja siis ei saatnud enne sms-i ka ega hoiatanud. Jumal tänatud, et see just paar päeva pärast operatsiooni, ma oleks vist lolliks sõimanud kedagi, kui see opipäeval oleks juhtunud. Opist ärgates ju helistatakse vanemale, et kus ja millal ta oma lapse kätte saab. No igatahes ei saanud ma neljapäeval jälle Tele2 tõttu suhelda kellegagi. Mind segas see, et tegelikult suhtlesime siis veel Haigekassaga, kuna oli vaja uus garantiikiri taotleda ning lisaks oli vaja Collettile teine osamakse ära teha enne teisipäeva ning lisaks oleks võinud mulle arstid helistada midagi teisipäevaga seoses. Olin päris kuri. kusjuures kui eelmisel kahel korral Hannoveris lihtsalt ütles, et kõne pole lubatud, siis Viinis olles piirasid mu teenust teisiti. Lihtsalt polnud levi. Ma alguses poleks osanud kahtlustadagi, et midagi võiks viga olla jälle. Arvasin, et mu viis aastat vana nuputelefon lihtsalt ei tööta enam hästi. Mis seal ikka. Lootsin, et janar ehk suudab asja korda ajada kiiresti.
Meie aga seadsime sammud loomaaeda. Schönbunnis asuski loomaaed ja megasuur lossipark, ja muidugi loss ka. See kõik oli Sanderi ja minu tempos umbes 10 minutit jalutada. Me tegelikult oleme päris hea tiim. Tema on pisike ja kõnnib muidu aeglaselt ja minul läheb kõndides kõht nii pingesse esimese viieteist minuti jooksul, et ma lihtsalt ei saa kiiresti kõndida. Pikemalt jalutades on juba parem. See oli nii juba Joosepiga. Mäletan, et hommikused loengud ülikoolis hakkasid minu jaoks eriti vara, kuna pidin arvestama järjest aeglasema tempoga kohalejõudmisel.
Loss ise oli tasuline, teadsin seda netist lugedes. See aga polnudki meil põhiatraktsioon. Jalutasime lossihoovis niisama ringi, Sanderit võlusid paljad naised (kujude näol) ning nalja oli kui palju.
 Sellelt pildilt küll väga ei paista, aga mälestus jäi sellest tädist ikkagi. Sanderile meeldivad väga mr Beani multikad. Ühes osas on juhtumisi peategelaseks tänavakunstnik, kes muidu ei liiguta üldse, on kujuks ennast moondanud ning kõrval on tops, kuhu saab münti visata. kaugelt jalutades nägin, et nii ilus naisterahva kuju istub siin. Lähemal märkasin topsi tema eest ning sain aru, millega tegu. Tädil oli silmad kinni ja ta oli täiesti kena kuju. Otsisin Sannule paar kolisevat raha ning ütlesin, et ta selle sinna topsi viiks ja tädi tegemisi jälgiks. Ja oi seda nalja ja imestust kui tädi silmad avas ja vihmavarju keerutama kukkus.. Sannu oli nii õnnelik ja sai ka vihmavarju hoida. Ja näitas mulle pärast, et see on täpselt sama nagu iPadis onu Bean teeb. Sama-sama :)
 All pildil on näha Schönbrunni loss ja selle ees asuv suur väljak.
 Mööda pikki pargikäike sai hullatud ja lollitatud ning kõhud läksid tühjaks. Siin on purskkaevu ääres väike Nutella-vahepala. Tegelikult polegi lastega lihtsalt rohelises pargis nii igav. Vaatasime erinevaid lilli ja rääkisime nende kujudest ja värvidest. Lisaks meeldisid Sanderile kuidas puud ja põõsad olid pügatud. Seal oli hästi palju käike ja jalgteid ning suuremad olid selliselt pügatud puudega ääristatud, mis ka ülevalt kinni ja kokku kasvasid nind see tekitas tunneliefekti. Lastele ju ometigi meeldivad sellised asjad. Lisaks sai seal heki-pargis peitust mängida. Vahepeal mul oli küll hirm, et mis siis kui ta ära kaob, ei leia ma teda sealt enam ülesse ka ja kutsuda ka ei saa. Aga tolleks hetkeks olime Sanderiga juba nii kaua koos reisinud, et ma avastasin enda erilise kõrvakuulmise. Nimelt lohistab Sander kõndides veidike oma jalgu, mitte palju, aga piisavalt, et ma saa aru, et see on tema. olen seda tippivat kõndimist juba 4 nädalat kuulnud ning oskan eristada ka päris rahvarohketest piirkondadest. Seal aga polnud muud kui meie Sannuga, palju linnulaulu ja mõned tervisesportlased.Imeilus.
 Selle lossipargi ühes nurgas asus loomaaed, täpsemalt konunglik loomaaed. Hiljem kaardilt uurides selgus, et Viinis on veel loomaaedasid. See oli aga juba makstud ja lähim pealegi. Lisaks said alla kuue aastased lapsed tasuta sisse. Mida ma aga kahjuks ei teadnud, oli see, et loomaaia kaart tuli eraldi osta. Jalutasime niisama sisse ja mingi hetk taipasin fotokaga ülskeemist pilt teha, et siis enamvähemgi kõndida osata. Meie esialgne strateegia oli esimene paremale ja ikka paremal ja siis paremale. Niiviisi saime nö ääred käidud. Tegelikult saime kokkuvõtteks kenasti kõik läbi käidud. Ilm kippus järjest palavamaks, samas kippus kohati mõni jahe tuuleiil kaela. Seega päris särgiväele me ennast ei võtnud. Pealegi oli loomaaias palju suuri puid, mis tekitasid vilu. Minu meelest oli seal täitsa kena, ühed inimesed rääkisid, et see on kordades ilusam ja looduslikum kui Berliini loomaaiad. Näiteks jääkurde juures. Seal magasin kaameraga maha, aga mõlemile jäi mälestus sellest, kuidas jääkaru palli vette vaskas ja ise sellele suure kaarega järgi hüppas. Väga armas. Ja Sander naeris kõva häälega kõigi keskel.
 Lõvisid nägime ka, magasid nagu silgud päikse käes.
 Aga miks on flamingod nii roosad? Siin oleme me tegelikult putukatemajas, flamingod olid õues. Saime neid teiselt poolt ka jälgida lihtsalt. See oligi minu meelest väga positiivne, et loomi sai jälgida väga mitme erineva nurga alt. Samas aga oli neid seal puuris piiavalt loodust ja puid, et vajadusel ka omaette olla. Mitte nagu meie pealinna loomaaias, kus saad plajusid loomasid vaid eest vaadata, kus ta on nelja seina vahel kinni, ees võre. Selliseid puure kusjuures ma väga ei mäletagi seal olevat. Kõik olid reljeefsetel tasapindadel, veesilmade ja paljude puudega. Väga loomasõbralik. Kusagil oli kirjas, et see on üks vanimaid loomaaedu Euroopas.
Siin on meie jääkaru. Neid oli seal vähemasti kaks. Aga nende ala oli nii suur ja mitmetasandiline, et ma kokku neid ei saanudki lugeda. Minu meelest oli neid veel. Väga palju veekogusid ja palju kaljusid ja sellist turnimist oli seal neile tehtud. Ja neid sai pisematest akendest all lähedal jälgida ja samas oli üleval mäe otsas suur vaateplatvorm tehtud, kus sai istuda ja nende mängimist ja elutegevust jälgida.
Varaseks õhtuks jõudsime tagasi koju ja olime ühiselt väsinud. Vaatasime natukene multikaid ja Sander pani puslesid, seni kuni süüa tegin. Minionidest oli mul aga nii kopp ees juba selleks hetkeks, et otsustasime poodi minna. Teadsin, et siin maal ei maksa DVD-d väga palju ja mul endale ka väheke vaheldust. Erinevalt Sanderist ei suuda ma samu multikaid 23 korda järjest vaadata!! Liiga palju detaile hakkab silma ja sõnad kuluvad peas. Tundsin, et see oli viimane piisk, kui tänaval jalutades iga sammuga mingi Supervarga või minioni fraasi järgi matkin! Ja kuna Sannu on meil juba vana väljakoolitatud šopahoolik, siis võtsime Mariehilfstrasse ette. Georg mainis, et sealt algab nö poodlemise peatänav Viinis. Seal kõik firmad ja ettevõtted esindatud. Ning kõige armsam oli see, et see tänav algas u 100 m meie koduuksest. See oli risti meie kogutänavaga. Kohe tänava alguses oli trammipeatus, kus me kordagi ootama ei ole pidanud, sest sealt tulevad trammid 52 ja 58 põhimõtteliselt iga 2 minuti tagant. Kohe alguses ei olnud väga palju poode ning ka meie korteri peremees soovitas minna trammiga natukene maad edasi. 5-6 peatust edasi oli suur Westbahnhof ehk siis Läänerongijaam. See oli kõrge kaubanduskeskus ja sellest edasi oli läbisõit autodele keelatud. Algas shoppamisparadiis. Siina me aga hilise õhtutunni tõttu ei hakanud veel minema. Aga oli tore, et olime omale selle asukoha kindlaks määranud. Küsisin siis esimesest tehnikat müüvast poest, kust saaks DVD-sid osta ning nad juhatasid mind Westbahnhofi kaubanduskeskusesse, poodi nimega Müller. See oli midagi uut üle pika aja. Lõpuks ometi suur pood. Nendest Itaalia ja Saksamaa butiikidest hakkaski juba villand saama. Iga esemetüübi jaoks oli olemas oma butiik. kakhe asja samas poest ei saanud. Saksamaal tegelt oli ka suuri poodi, aga mitte Nürnbergi vanalinnas. Itaalias polnud suuri poode vaid olid vaid firmepoed ja butiigid. Igatahes Müller oli midagi suurt ja vägevat. Proovisin sealt veel omale kitsevõikreemi leida, aga ei. Neil pole midagi nii looduslikku nagu minul vaja oli. Ikka oli mingi lõhnaaine, või alkohol või muu asi sees, mis mulle ei sobinud. Väga pirts olen. :) aga kui keegi teaks kui hea see kitsevõikreem on, mis ma Marililt sain, te saaks kindlasti aru, millest ma räägin. Sa ei tunne seda ei käega ega ninaga ega näe silmaga.. nii hästi imendub ära, nahk on sile ja ei kuiva pärast, aga kreemi ei tunne mitte mingil moel.
Aga Sander.. see oli nagu tõeline harakas ikka. Pool poest koosnes mänguasjadest, ja neid oli seal palju. Tema otsis oma punast autot ja kollast minioni, näpp oli suu juures ja näitas oskuslikult end otsimas olevat, nagu multikategelane :) Leidsin kõigepealt DVD-d ülesse. Ja ma ei eksinud. Seal oli 5€ tükk ja kui 5 tk ostad, siis saad 20€. Mul nii palju polnud plaanis neid osta. paarist aitas. Valik oli kirju ja lappamist jagus meile mõlemale, sest need olid suurtesse korvidesse pandud, kus tuli igaüks ühe kaupa välja tõsta. Olime seal pool tunnikest ikka. Ning auhinnaks oli Minionide teine film, Hurraa! Emme kaotas! Ja Tommy ja Jerry multikas. Seda ma polnud veel näinud. Ma polnud ka Minionide teist osa tegelikult näinud, aga ikkagi.. MINIONID!!! Teel kassadesse leidis noormees Sander puslenurga, aga ma väga ei näinud selles probleemi. Olin selleks hetkeks üsna kindel, et meil olid Autode multika sarja pusled olemas, terve maailma omad! Tüüp muudkui keerutas näppu mööda riiuleid ja siis kerkis peaegu silmaga nähtavalt tema pea kohale lambipirn põlema.. täpselt selline rekstioon tuli temalt. Ta leidis veel ühe pusle, mida meil veel polnud. Issand jumal kui palju neid on! AGA, siin on tegelikult üks konks. See oli 200-osaline ja ütlesin et see on suurtele poistele. Ta ei nõustunud. Ütles, et kodus sõi ja siis kasvas ja nüüd ta tahab seda. Kasutasin teist strateegiat: kumb?! Kas 2 DVD-d või 1 pusle? Ja vlik oli lihtne: kaks on alati parem kui üks, sest kaks on rohkem! Emme vs Sannu, seis 1:1!
Kodus vaatasime siis teise Minionide osa ära, see oli päris naljakas isegi minule. Kahju ainult, et tegelikud peategelased üldse kuulsad pole, nagu need kolm tüdrukut ja Supervaras Gru ise. Keegi vist ei teagi eriti, et nemad olid kaks esimest osa Minionide multika peategelased :P Aga õhtuks olime omadega täitsa läbi ja vajusime enne kümmet mõlemad voodisse. Vahepeal päeva peale sai Janar mu telefoni ka kusjuures korda. See probleem sai vähemasti lahedatud. Siis saabus ka mu SMS-i teine pool. Nimelt tahtis Lilli Colletti öelda, et esimese kuu visiit mai lõpus toimub 24.mai hoopis, mitte 23.05 nagu ta esimene kord meiega kokku leppis. Seda lähevad poisid, Janar ja Sannu, aga kahekes tegema ja emme loodetavasti ei sünnita just parasjagu. Muidu saab Jossu naistest elu lõpuni traumeeritud, kui ta minuga sünnitama peab kaasa tulema :D

Tuesday, April 19, 2016

16. VIIN - kohalejõudmine ja kolmapäev

Imeilusa teekonna lõpp läbi Lõuna-Saksa ja Austria viis meid rohelisse Viini.
Saime korteri kenasti kätte. Kirjutan mõne teine kord täpsemalt, hetkel oleme mõlemad kutu-piilud ja läheme magama.
TÄIENDUS:
Meiega endiselt kõik korras, lihtsalt nii suur väsimus on õhtuti koju jõudes. Viin om imeilus.
Siin korteris pole ühtki head lauda ning ma ei saa põlve peal läpakat hoides kaua kirjutada, väga ebamugav on. Olen mõtted kirja pannud, aga lihtsalt ei jaksa lahti neid veel kirjutada. Jätan selle vihmasteks päevadeks. Täna oli igatahes imeilus päikeseline ilm, kuigi tuul oli kohati nii terav ja megakülm. Päris raske oli riietada nii ennast kui Sannut.
Öö vastu teisipäeva magasime nagu  notid. Otseselt kella peale polnud vaja ärgata. Rong läks alles 10:35 ja olime rongijaamast vaid 5 minuti jalutustee kaugusel. Sander sai haiglast kaasa pooliku pudeli antibiootikume. Ta pidi 7-päevase kuuri nendega lõpetama veel. Kes aga vähegi on andnud oma lapsele seda siirupi kujul. see teab, et lahtine purk peab hoidma jahedas. Kahjuks aga oli meie hotellituba nii pisike, et seal külmkappi ei leidunud. AGA see-eest olime katusekorrusel, kus aknad vintskapiga ning kastasin siis võimalust ja panin päikese loojudes antibiootikumipudeli oma pearätiku kookonisse ja sidusin aknaraami külge julgestuseks ning panin pudeli püstiselt katusereelingu vastu seisma. Hommikul, kui päike tõusis oli purk kenasti külm ja rätiku sisse mässituna pidas vastu terve tee Viinini.
Hommikusöögiga läks nagu ikka eestlastele kohaselt. See polnud küll hinna sees, aga oli mõnusalt suure valikuga buffee. Sander oli tasuta, aga sõi ikka nagu suur mees. Hakkas müslit millegipärast sööma. Ma polnud veel enne näinud seda. See oli üks magus asi, mida sain vabalt süüa kodus, teades et Sanderile see ei maitse. Aga küllap nüüd enam mitte. Saime siis 10€ eest vabalt kõhud kurguni täis süüa. Ikkagi buffee!! Mul vedas ka sellega, et Sander nii aeglaselt sööb, sain selle tunnikese jooksul, mis seal istusime peaaegu lõuna-oote juba endale sisse sööta. Teadsime, et enne õhtut me korralikult süüa ei saa, kui siis näksida.
Rongijaama jõudsime igaks juhuks tund aega varem. Lihtsalt polnud tegevust hommikuks ja maha ka ei tahtnud jääda. Rongijaamad on Saksamaal nii suured! Ma ei olnud 100% kindel kus asub meie perroon ja nii juhtusimegi liiga vara kohale. Sander oli mu peale jube kuri, kui vahepeal mustmiljon rongi meie eest läbi läksid ja me ühelegi peale ei läinud. Tema oleks muidugi ka kõrvalvahedele tulnud rongidele tahtnud minna, Peaasi, et enam ootama ei peaks. Õnneks oli ilus päike ja istusimegi nagu leevikesed päikese käes.
See oli meie senini kõige pikem sõit ilma ümberistumiseta, kokku 10:35-15:09. See-eest kaardi pealt vaadates tundus, et sõitsime Euroopast põiki läbi ka selle nelja ja poole tunniga, saabusime läänest itta. Sisutasime oma aega mr Beani ja pusledega. Sander pani peaaegu kõik oma pusled üh kaupa kokku ja lahti. Rong oli üpris tühi ja saime neljases pingivahes laiutada. Kuigi algselt pean tunnistama, et lasin eelmise päeva tädil endale tünga teha. See piletikassas olnud tädike ütles, et pean kindlasti kohad broneerima, muidu ei pruugi saada Sanderiga kõrvuti kohti. Maksin siis hirmust 9€. Aga ega selliseid asju ei teagi vist enne, kui ise läbi pole teinud. Ja senini enamik eelmistest pikki vahemaid sõitvad rongid nii Itaalias, Šveitsis kui Saksamaal olid päris täis ka. Alguses istusime nagu nupud ainukesena ilma lauata kaheses pingireas. Kogu vagunis oli kokku kümmekond inimest. Kui esimesse vahepeatusse jõudsime, siis kolisin meid ümber esimese vaba lauaga neljase paviljoni sisse. Seal sai Sander paremini puslesid kokku panna ja mina sain laua alt vastaspingile oma jalad üles panna. Need olid sellest rongidega sõitmisest ja istumisest päris pakuks juba läinud.
Mingil hetkel tuli üks vanem pooltmmu naisterahvas peale ja seisis vaguni lõpus, klaasuste taga, seal kuhu paigutatakse suured kohvid. Sellised suureb pulkadest riiulid. Seal oli terve reisi ajal vaid minu kohver. Ning varguste vältimiseks (see küll otseselt ei takista tegelikult, aga aeglustab vargaid) seon alati kohvi küljest väljaulatuvad rihmad ümber pulkade kinni, See takistab ka väljakukkumist ja nihkumist. Seal koridoris ootas üks mees WC järjekorras ja siis see tädi, seisab ja põrnitseb mu kohvrit ja asub seda siis sikutama, Õnneks olin näoga sinnapoole ja sain teda rahus jälgida. Tal oli enda kohver ka käes. See natukene lohutas mind, arvasin, et see vahe oli nii täis, et ta minu kohvrit tirida üritab. Lõpuks võttis ta sellest kahe käega kinni ja hakkas välja tõmbama. Läksin siis kiirelt kohale ja ütlesin automaatselt: "It's closed to the shelf!" ning näitasin rihmasid. Inglise keel on ikkagi mu esimene võõrkeel. Mul läks täitsa meelest ära, et olime saksakeelses Euroopas. Lükkasin oma kohvri tagasi. See oli minu imestusesk AINUS kogu ruulisid ja 3 korruse peale kokku. Seal oli vaba ruumi küll ja küll. Ma ei saanud aru, mis tal viga oli aga vhemasti ta jättis selle rahule ja vaatas mind suu ammuli. Kui sealt ära tulin, siis tädike hakkas kõva häälega kisendama: "Closed! Closed!" Ja sokkis midagi itaalia keeles ja siis muuskui kurtis seal ruumis olnud mehele, et küll on ikka häbematu tulla inglise keeles rääkima. Me oleme ju Saksamaal ja see oli ikka eriliselt alatu minust temaga nii rääkida. Siis ütles veel, kuidas ta vihkab inimesi, kes ei räägi kohalikku keelt ja mis sellistel üldse siia asja on, et tema ei tule ju minuga itaalia keeles rääkima jne. Tundsin end natukene isegi halvasti korraks. Samas mõtlesin, et turistid ei pea oskama kohalikku keelt ja pagan, terve maailm on turiste täis. Tema aga seal sõimas ja õiendas edasi ja lõpuks tuli meie kõrvale laua taha istuma. Uksest sisse astudes veel vaatas mulle otsa ja ütles taas: "Closed!" ja naeris üleolevalt. Ma ei maininud kordagi midagi. Ta ei tundunud seline kõige tavalisem viisakas tädi ka olevat. Kindlasti rääkis aksendiga. Siis kui piletimüüja  (-ja kontroll) tuli ütles ta, et ei vaja järgmsesse peatusesse sõitmiseks piletit, kuna see on maakonnasisene ja tal mingi tõend invaliidsusest. Kus siis aga tädike pistis taaskord räuskama, kui selgus, et see rong peatub alles järgmises maakonnas ja see on tunni aja pärast. Ta oli väidetavalt vale rongi peale astunud. Tükk aega mässas ja vandus kõva häälega omaette, piletimüüa  käis ülejäänud vagunile tiiru peale ja naases tema juurde. Tädi oli nii vihane, et pidi ikka pileti ostma, mis sest et valesti sõidab. :)
Õnneks tä läkski maha ja edasi jätkus reis rahus ja vaikuses ja ilma ühegi olulise vahejuhtumita. Vahepeal uurisin välja, kuidas kõike kiiremini oma korteri juurde saada. Ühtki kaarti mul ju polnud. Lootsin, et Viinis on rongijaamas mõni reisikeskus, kust saan selle võtta ja viimases hädas saab alati ka takso võtta. Kuid meil polnud kiiret. Emale helistades selgus, et Viinis on olemas veel üks peatus, mis kodule lähemal ja saime 3 minutit varem rongist maha. Mul oli korteri omaniku number ja küsisin, kuidas kõige kiiremini sinna saab. Vastuseks oli U6 2 peatust põhja, siis vahetad U4 vastu, kaks peatust läände ja oledki Schönbrunnis. Kõige keerulisem osa sellest teekonnast oli leida õige pilet. Teadsin, et kavatsesime veel metroga sõita ja ühe korra pilet maksab 2,2€. Samas oli automaadis valik nii kirju, mingid tsoonid jne. Otsisin siis inimest, kes ei jookseks pea seljas järgmise metroorongi peale. Saime nädala pileti 16€. Hiljem muidugi selgus, et nädala pilet koosneb seitsmest päevast: esmaspäevast-pühapäevani. Õnneks oli teisipäev juba ja ma väga ei kaotanud. Minu jaoks oleks pidanud olema sobiv hoopis kaheksa päeva pilet, aga see maksis 32€ ning ma väga ei raatsinud. Sellisena arvutades tundusid ühekordsed piletid odavamad. Muidugi kõige odavam oleks olnud üldse mitte piletit osta, sest siin pole mingit kontrolli sisse-välja minekutel. Kõik on vabavooluga ja pileteid kontrollivad kontrolörid. Kohalike sõnul kohtab neidki imeharva. Aga ma ei hakka riskima Austria trahvidega. Logistikuna töötades õppisin, arenenud Euroopas trahvi saada pole mõtet!
Saime igatahes metroodega sõidetud nagu vanad kalad. kaardid olid ju kõikjal väljas, alguses kontrollisime mitu korda üle, et ikka õiges suunas sõidaksime, sest tegelikult ju pole metrooliinid mitte ida-lääne ja põhjalõunasuunalised vaid neid nimetatakse lõpp-punktide järgi. Sina pead lihtsalt õige suuna valima ;) Sander oli alguses pettunud, et ei pea piletit "augustama" nagu Milaanos. Kui oma peatuses maha tulime, siis hakkasime vaikselt tänavale lonkima Seal polnud liikuvaid treppe ja kohvriga võttis see omajagu aega. Maa peale jõudes võtsin ette oma märkmiku, kus oli kirjas meie tänava nimi. Teadsin, et see peab sealsamas kohe olema, 250 meetrit oli kirjas korterit tutvustaval veebilehel. Vaatasin rngi ja mõtlesin, et küsin kioskist. Enne kui jõudsin sinna astuma hakata, kuni mingisugune pisike, katkiste teksadega, tõmmu ja natukene näost pidune meesterahvas ligi ja küsis minult, kas ma olen abielus. Vaatasin kohe mujale ja pigistasin Sannu kõvast oma käe otsa ja astusin sirgjooneliselt minema. Mõtlesin, et issand jumal, ma pole blond ja siniste silmadega beib. Suur kõht on ees ja laps on käe otsas.. kas ma olen tõesti kelleelgi pruudiks paras?! Uhh. Jõudsin siis fooruni, mille taga asus kiosk. See oli mingi 10-15 meetrit eemal ja minu õnnetuseks jälitas see tüüp meid sinna. Ta tuli minu kõrvale ja vaatas otsa ja küsis uuesti: "Are You married?"..Minu jaoks on alati suurt ebamugavust valmistanud mind tänaval ilma vajaliku põhjustea kõnetavad inimesed. Egiptus ja Türgi on eriliselt vastikud riigid, kus mehed lihtsalt tikuvad ligi juttu ajama.. uhh!! Manasin siis ette sellise vastiku näo ja küsisin: "WHY?!" (Ehk siis miks?!) ehk siis mis sul viga on, miks sa tahad teada, kas olen abielus, mine juba ära.. sellise näo ja tooniga.. Mees vaatas mulle ikka otsa ja küsis, et kas ma otsin korterit ja et kas ma tulen oma pojaga tema korterisse. Tema on Georg! Et tal oli aega üle ja otsustas meile metroosse vastu tulla...  Appiiiii!!! See oli oihtsalt nii piinlik olukord.. Nii piinlik! Ma kujutasin vaimusilmas ette kuidas kõik senised piinlikud olukorrad mu elus muutusid täiesti kahvatuteks selle kõrval. ma olin oma korteriomanikule nii teinud. Miks ta kohe ei võinud öelda, et on Georg, miks ta küsib kas ma olen abielus??! Asi on nimelt minu nimes, aitäh ema-isa! Olin ära unustanud, kuidas USA-s mind tihtipeale sarnaselt kutsuti. Inglise keeles on Marit päris keeruline õigesti hääldada. Kui ta oleks selle saksapäraselt hääldanud, siis oleks ma aru saanud, Aga ei, ta vabandas ka muidugi selle eest, arvas, et seda nime tuleks nii hääldada "merrid!" mis inglise keelse häälduse järgi ongi abielus! Arghh. Vabandasin vist tema eest terve tee korterini ja korteris sees ka. Õnneks ta oli  kergelt alkoholilõhnadega ja ilmselgelt tahtis ruttu asjaga teisele poole saada ja saime kiirelt oma info vahetatud ja ma ei pidanud enam temaga ühes toas olema. Piinlik!
Korter oli iseenesest meile täpselt paras. Kõik vajalik oli olemas, sh lift. Sest elasime neljandal korrusel ja nendest kitsastest keerdtreppidest küll mitu korda päevas ei tahtnud meist kumbki tatsuda. Nüüd tundub meie teekond Euroopas juba nii lõpule lähedal olevat, et viimane asi, mis juthuda võiks on sünnitama hakata! Sander hakkas korteris kohe kohvrit lahti pakkima. Nii numps. Ta on juba selline reisiguru meil. Teab, et kui emme ta uude kohta viib, siis seal tuleb asjad kohvris lahti pakkida ja riided puude peale panna ja hambaharjad vannituppa viia jne jne. Väga tore nelja-aastane!
Pidim veel poes käima, et hommikuks süüa osta. Siin pannakse poed õhtuti seitsmest kinni, seega väga kaua aega meil enam polnud. Asukoht on sellel korterile imeline. Asub kõrvaltänavas, aga kohe peatänavate taga. Ehk siis mõni samm edas oled restoranide ja poodide keerises. Ja selle taga asus suur park nagu mets  pigem juba. Aga sinna me hetkel ei läinud. Käisime Billa toidupoes. Hinnad tundusid juba kodumaisemad olema. Osad asjad, nt köögiviljad on olid minu meelest isegi odavamad. Kurk 0.99€ ja paprika 1.99€, puuviljad ja värsked marjad ka 3-4€ kilo. Fotol olevad maasikad maksid 3,5€ kilo. Selle suure saiahulluse peale olid värsked tooted need, mida kõige rohkem igatsesime. Sander muidugi sai ka oma Nutella ja emme aprikoosimoosi (haiglas hakkas see nii meeldima!).
Õhtuks olime väga väsinud ja pugesime varakult magama. Õnneks olid siin pimendavad kardinad ning ma ei pidanud kella 5st ärkama. Samas olen haiglarutiinis ikka nii sees, et üle seitsme ma e maga. Igasugused mõtted tikuvad ligi, kellele helistada ja kellele kirjutada.
Hommikusöögiks sai Sannu oma müsli ja eelmises õhtul poest nõutud lastevorsti, või siis selle sarnase toote vähemasti. Kurke ostsin piisavalt, et neid vabalt sisse kugistada.
Vaade meie aknast. Ilm tundub väga päikeseline. St ongi, aga see on petlik. Tänavate vahel ja eriti vilus on nii tervamalt külm päike. Võib-olla oli asi ka selles, et ma eelmisel õhtul pead ei viitsinud pesta ja honmikul pesin alles ning fööniga päris kuivaks ei teinud. Aga igatahes mul oli jahe. Kandsin kuni lõunani mütsi. Ja ka Sander oli jopega. Läksime oma kohalikku parki üle vaatama. Seal kostus kella 10 ajal juba omajagu lastekisa. Park ise oli nagu tõeline mets. Kõik oli ürgne ja kohati ka kergelt võsane. Minu jaoks oli see veider. Oma ettekujutustest olin arvanud, et Kesk-Euroopas on pargid alati hästi sellise prantsusepäraselt pügatud ja hooldatud. Aga see oli isegi meeldivam. Suured ürgsed puud ja nii kõva linnulaul, et kohati ei kuulnud laste hääli.

Sander korjas kive.. Mänguväljakutel liiva polnud, sest muidu kassid elaksid seal, see-eest olid seal imepisikesed "pehmed" kivid. Ehk siis mitteteravad. Samal ajal kui Sander mängis, vaatasin mina Georgilt saadud Viini kaarti. Olin seespidiselt natukene dilemmas. Tahaks nagu lihtsal istuda ja puhata.. aga samas oleme Viinis 8 päeva ja mitte midagi ei näe!? See on ka nagu lollus. Leidsin kesklinna piirkonnast ühe vaateratta kujutise ja küsisin Sanult, et kas ta tahaks suure ratta peale kõrgele sõitma minna. Kuna Sander ka seal kellegagi eriti ei mänginud, võõrastas natukene, siis ta oli suht kohe nõus. Viisime enne linnaminekut suurema kola kotist ära, et see kergem oleks. Võtsime paar ampsu süüa ja asusime metroo abil linna minema.
Tunnikese pärast olime Präteris. See on üle Doonau asuv suur linnapark. Kui metroost välja astusime oma peatuses, siis otsisin ratast. See paistis kaugelt eemalt. Sinna suunda jalutama hakates aga saime üllatuse osaliseks. Nimelt hakkas selle ratta taga paistam ka mingisugused muud ameerika mäed ja karussellid. Kui kohale jõudsime, sain teada, et Präter on linna suurim lõbustuspark! Jackpot! ma muidugi ei teadnud, kui hea see just sel hetkel oli. Kaheksandat kuud rase naine ja 10 päeva eest ajuoperatsioonilt tulnud poiss on erilised lõbustuspargi kandidaadid kindlasti!
Võtsime aga vabalt, nii kuidas tervis ja tuju lubas. Alguses muidugi käisime lubatud vaaterattaga sõitmas. Järjekordi polnud väga, kogu park tundus üpris tühi olevat. Siiski oli vaid aprill. Saime kena vaate osaliseks. Maju paistiis nii kaugele kui silm seletas. Ilm oli muidugi imeline sellise asja jaoks. Kusjuures see oli ka minu üks argumentidest minna linna peale. Ilm. Vaatsin, et yr.no lubas nädalalõpuks ja uueks nädalaks hoopis vihma. Siis saab küll tubaselt puhata ja jalgu seinale visata. Sander oli väga sillas kui ma majade kohale tõusime. Piletit ostes aga nägin, et seal oli variandiks ka kombineeturd piletid: kaks atraktsiooni koos ostes saab soodsamalt. Sain teada, et Viinis asub Schönbrunni loomaaed. Hmm, see pidi meie kodu lähedal olema,s est meie linnaosa kutsuti nii. Ja isegi kui polnud, siis küll ma selle loomaaia oleks ka üles kusagilt leidnud.
Ja nagu me veel vähe oleksime rongidega sõitsnud, siis Sanderi suur ja sügav soov oli ka selles lõbustuspargis rongidega sõita. Need sellises paari-eurosed väljaminekud ei olnudki nii hullud. Vähemasti ei pisanud ma temaga ameerika mägedel sõitma. Neid oli seal omajagu ja mul hakkas juba mõttest pea allapoole kusagil rippumisest üsna paha.
Üks koht oli, kuhu ta väga tahtis ja ma peaaegu oleksin ka tahtnud aga ei hakanud igaks juhuks riskima. Põhjus Viini tagasi tulla millalgi. See oli veeatraktsioon, kanuud vee peal ja sõit ei näinud nii hull olevat, aga ikkagi. Ma ei saa rsikida sünnitamisega! Mitte nüüd, kui nädalake veel jäänud.. Sain talle selgitada siis, et külm on, et vesi on külm ja meie jääme haigeks külmas vees. Ta oli kurb  kuni järgmise rongisõiduni. :)

Siin on Präteri vaateratas. Kusjuures tulime just lõunasöögilt. Nii et ei pea arvama, et Sander toitud vaid magusast. Selle pildil oleva suhkrukommi andis ta 15 minuti pärast mulle ära, sest see oli nii suur ja sulas päikese käes talle käte peale ja see seisab nüüd külmkapis. Sama suurena edasi. Lõunasöögikohas aga sain taaskord targemaks. Istusime ja ootasime oma šnitsleid ning raadiost hakkas kostma Elina ja Stigi Eurolaul!! Vau-vau. Helistasin kohe emale, et keegi veel kuuleks, kui hinge austerlastele meie eurolaul läinud oli. Ilus laul!
Tagasiteel külastasime mõnesid poode. Mul oli jube tahtmine leida kusagilt kitsevõi kreemi, Marili oli seda mulle andnud ja teadsin, et see on saksa firma ja lootsin, et ehk mõnes poes see olemas. See on vist ainus kreem, mis täitsa looduslik ja mul naha sügelemist leevendanud on. Ja kõhulenahale on nii meeldiv. Sanderile ka meeldib poes käia. Eriti meeldis talle koos minuga kõiki kreeme kaasa nuusutada ja proovida. Siuke numps. Temast saab kunagi väga hea mees, oskab naistele riideid ja kosmeetikat valida ;) Vahepeal oli meil aga netti vaja ning selleks tundus sobiv koht olevat Starbucksi kohvik. Kuna niisama oli veider netis seal istuda, siis sai Sander ka omale šokolaadisõõriku, et energiat laadida ;) Selle pidi muidugi emme ise ära sööma, sest millegipärast see ei mahutnud talle tervenisti kõhtu ära. Netist vaatasime looduspoodide asukohti ja saime veel natukene ringi käia ning lõpuks tulime metrooga koju. Õhtusöögiks tegin kartuli-köögivilja vormi ja vaatasime Minionide multikat. Magama juba õige varakult. Vahetult enne magamaminekut sain Lilli Collettilt sms-i, kus ta kirjutas, et vabandab, et meile segadust tekitab, aga 23.mail kokkulepitud esimese kuu visiit*... järgnes kiri, et osa sõnumi sisust on puudu. Veider. Kirjutasin talle gmaili, et ei saanud ta sms-i ühes tükis kätte.
Gmaili sisenedes aga ootas mind juba Lilli kiri eest. Nimelt täpsustas ta tuleva teisipäeva plaane. Sain kirjavahetuse tema ja Austria kliiniku vahel. Peame olema kohe varakult kohal, 8st on registreerimine. Siis saab Sander kerge uinuti, et talle saaks sellal teha esimese sisselülituse ja testimise. See on siis selleks, et näha, kas elektroodid annavad endiselt sama häid signaale ning et selgitada, et need ei kattuks omavahel. Lisaks jälgitakse, et muus ajus ei toimuks mingisuguseid reaktsioone või ma ei teagi mida siis täpselt. Et muu ajutegevus ei saaks liikset stimulatsiooni ega ärritust. Selgitada, et millistest programmidest võiks Sanderi kuulmist ergutama hakata. Seda on keeruline selgitada, isegi oma sõnadega. Sest see kõlab meditsiooniliselt igati valesti, ükskõik, mis ma ka siia ei kirjutaks. Lisaks võetakse tal une pealt ka niidid välja nii peahaavast kui naba juurest. Loodetavasti nad ei unusta naba :) Ta on ikka veel väga kurb oma naba üle, iga kord kui pesemas käime ja plaastrit vahetame, siis ta kurdab, et see on valus ja kole. Kahju temast kohe, ta tunneb end süüdi selles. Seejärel oli kirjas, et toimub narkoosist ärkamine. Ehk siis ma ei teagi, kas ta saab narkoosi päris või mõne muu kergema uinuti. Seejärel toimub Sanderiga ärkveloleku testimine. Selle käigus saame siis esimest korda näha tema reaktsiooni helile. Uhhh!! Iga kord kui sellele mõtlen lähevad mul silmad märjaks. Mitmel põhjusel. Esiteks kindlasti suurest imestusest ja õnnest, et see saabki lõpuks juhtuma. ta saab kuulda esimest korda helisid, minu häält, linnulaulu jmt. Muidu otseloomulikult ei kõla need tema jaoks absoluutselt sellisena nagu meie neid asju kuuleme. Ta on nagu vastsündinud beebi, kes esimest korda kuuleb. Ja veel mitte-inimlikul viisil. Mitte ükski organ tema kehas, ei tegele selle heli vastuvõtmisega, nagu tavainimesel enne kui Sanderil jõuab elektroodidest signaal otse ajju, ei mingit kuulmekilet, sisekõrva ega tigu ega kõrvanärve. Ükski kuulmiselund tema kuulmist ei mõjuta. Kõik on tehislik. ning võtab väga kaua aega ja vaeva, enne kui ta hakkab päriselt kuulma. Esmalt peab ta üldse helide olemasoluga harjuma. Tal ju pole siiani õrna aimugi, et asjad teevad häält/heli. Natukene aega edasi, siis peaksime talle selgitama, et erinevad asjad tekitavad erinevaid helisid ka veel lisaks. Ta peab õppima neid eristama. Ja ma nii kardan seda, kust mina peaksin üldse teadma, kuidasmoodi tema mingeid asju kuuleb. Võib-olla on need kõik talle samasugused?! Ma ei tea veel. Need inimesed kes on täiskasvanuna nt kasvaja tagajärjel kaotanud kuulmise ning on kuna on kõrvanärvikasvaja olnud ning kõrvanärv on vigastataudv eemaldatud, siis nad enam kunagi kuulda ei saa. Neile on samuti ABI operatsioon tehtud ning nad ütlevad et on ränga kadalipu läbi teinud, et õppida algusest peale jälle kõik uuesti. Et ükski asi pole sama häälega läbi implantaadi kuuldes. Hirmutav ja natukene ka erutav..
Teiseks lähevad silmad märjad hirmust, sest me ei tea 100% kas ja kuidas Sander sellele kõigele reageerib. Olen temaga seoses nii palju lootnud ja lootused on petta saanud, et ma ei julge asju sinisilmselt uskuda. Ei usu enne, kui asi on tegelikult käes, nähtud ja käega katsutud. See tema kuulmine on minu jaoks ikka veel müstiline. Olen nii harjunud, et ta ei kuule. Alles aasta tagasi olin sellega juba täiesti leppinud. Lootsin vaid, et ehk kunagi keegi hakkab närve paljundama ja istutama. Et siis ehk saab ta endale kõrvanärvid ja siis saab ta kuulda. Aga näed, meditsiin on ikka müstiline! Ja ikka uskuge. Ootan väga teisipäeva.. liblikad kõhus! Tegelikult on see beebi, kes ringi ratsutab nagu segane, aga võib ka liblikad öelda ;)
Aga teisipäeval siis rohkem midagi ei toimugi. Ühe päevaga peaks kõik tehtud saama. Janar otsib lennukipileteid, et tulla ka kaasa meiega. Ning lisaks tuleb kaasa meie sisekõrvaimplantaadi tehnik ja programmeerija Piret Zimmer. Me loodame, et ehk saab ta selle visiidi käigus rohkem asjadets aru kui meie ja ehk oskab meid Eestis rohkem aidata. Osa Inglise Aja saatest annetasime ju Kõrvakliinikule ning mingi osa sellest oligi mõeldud justnimelt nendeks puhkudeks, kui vaja kedagi meist targemat kaasa. Ja kes teab, võib-olla saab hiljem juba Eestis abistada, et me ei peaks igas küsimuses Itaaliasse sõitma. Janar ja Piret jõuavad Viini esmaspäeva õhtul ja lähevad kolmapäeva hommikul tagasi.

Monday, April 18, 2016

15. Head aega, Hannoveri haigla

Käisime eile õhtul Sanderiga duši all, kus ta tõmbas endal pestes nabalt plaastri ära. Talle ei meeldinud see õmblus seal ja üritas seda maha pesta. Õnneks lasi vaid veega üle. Vast pole hullu. Haav on tegelikult kinni kasvanud, seda öeldi meile juba nädala keskel. Lastel pidavat taolised haavad teinekord 2-3 päevaga kinni juba kasvama. Magasime öö siis oma uues puhtas ja tuulerõugevabas palatis. Kuigi mingi ajutegevuse tagajärjel mul kõik kohad sügelesid öö otsa. Muudkui väänlesin. Sander see-eest magas terve öö samas asendis nagu talveunes karu. Hommikul aeti ikka tavalisel ajal 7st ülesse, arstide visiidi tarbeks. Olin eelnevalt õhtul valves olnud arstilt palunud, et ta hommikul meid vara välja kirjutaks. Praktika näitas, et väga kiiresti siit inimesi välja ei lasta. Muudkui oodatakse arste või mingeid dokumente. Aga imelisel kombel ei koputanud kella 8ni meie uksele mitte keegi. 
Ja siis kui tuldi, polnud need mitte arstid vaid hoopis hommikusöök. Sõime Sanderiga oma võileivad ära ja hakkasin arste taga ajama. Selgus, et nad polnud osakonda täna jõudnudki. Esmaspäeva hommik ja nii mitmedki ootasid väljakirjutamist. Leidsin kõrvalosakonnas aga öövahetusest lahkuva dr Timmi kellegagi rääkivat ja võtsin tal sabast kinni. Palusin, et ehk saab ta seda ootamist lühendada, kutsudes meile oma kolleegi. Õhtune arst ütles, et ta oli paberid tegelikult valmis teinud. Aga kui ta kolleeg 9st saabus, siis ütles ta, et läheb mingi tunnike, siis saab ta paberid valmis. Leppisime kokku, et käin seni Frau Schmidti jutul. Tahaks ikkagi ju mingisuguse arve või paberi saada, kus oleks kirjas, et maksime 19 000€ Hannoveri kliinikusse ja et see lubatakse tagastada. Frau Schmidt aga ütles, et ta peab ülemuselt uurima, mis seisus asjad on. Lubasin tagasi minna kui väljakirjutus käes.
Eelmisel õhtul olime Janariga netis suheldes ka mingisuguse Airbnb variandi meile majutuseks otsinud. Seekordne kogemus oli midagi uut. Nii paljudel polnud kööki või pesumasinat või internetti sees. Valik oli väga suur tegelikult, aga kui hakata tingimusi vaatama, siis et kõik need täidetud oleksid, siis jäi käputäis seal haigla lähedal ainult alles. Päris hilja õhtul aga suurendas Janar otsigu maa-ala, sest tegelikult ooli meil ju vaid paar korda maksimaakselt haiglas käia. Ülejäänud aeg oli meile endile. Ta leidis ühe eraldi magamistoaga korteri vahetult söögikohtade, poodide ja parkide ja loomaaia lähistel. Senised hinded korterile oli väga head. Veider oli see, et saatsime kokku 7-8 küsimust, aga vaid 1 vastas kohe, ja 2 tükki terve õhtu peale. Hommikuks oli veel 2 eitava vastuse saatnud ja see oligi kõik. Kuidagi kesine statistika. Hannoverist ja Milaanost majutust otsides oli statistika oliliselt parem. Ning sellist täiesti vastamata jätmist pole ma üldse peaaegu kohanud. Aga no tegemist on ka ühe Euroopa suurima linnaga, ei tasu kiiruses elavatelt inimestelt väga palju oodata ;)
Vahepeal saime siis oma paberid korda. Kell 10:30 paiku olime täiesti lahkumas. Millegipärast ei antud meile väga palju pabereid kaasa ja kõik mis anti, olid saksa keeles. Küsisin, et kas operatsiooni kirjeldust, tema vereanalüüside tulemusid, sissesöödetud rohtudest, peakompuutri tulemused/pildid.. mitte midagi nad ei tahtnud anda mulle. Nad arvasid, et mul pole midagi niikuinii teha nendega. Seletasin, et oolen suurde kausta kogunud kõik Sanderiga aastate jooksul külastatud arstide anamneesid ja tehtud uuringutulemustega. Ka varasema operatsiooni kirjeldus oli mul olemas, lausa kahes keeles. Kui küsisin näiteks siis, et kas tal on koljus nüüd 2 kohta sisse õõnestatud või 1 koht. Nimelt teadsin varasemast, et magnet, mis tal naha alla jääb piisaval paks, et selle paigaleasetamiseks tuleb koljuluud natukene õõnestada, nö pesa tekitada. Ta ei teadnud, kas tehti uus õõnestus või kasutati vana. Siis arst natukene mõtiskles ja võttis mu emaili ja aadressi ja lubas kõik järgi saata, nii palju kui võimalik. Aga ta ütles, et proovib need inglise keelde saada. Hetkel ütles ka veel seda, et tegelikult saab ta minust aru, sest patsiendil on õigus saada neid dokumente. Samas ta polnud kindel kas ma detailselt opikirjeldust võisin saada või mitte. See pidi olema mingisugune mitteavalik informatsioon. Proovin dr Collettilt seda küsida kui kohtuma.
Saime igatahes osakonnast minema, Sannu tahtis veel Mattiasele tsau teha, nii kurb. Õed ei lubanud, uksele oli nakkusohtliku palati sildid kleebitud ning ukse ees oli hunnik näo ja keha katmise vahendeid ja muidugi kindaid ja des. vahendeid. Ütlesin Sannule, et poisil on sügelevad täpid ja ta ei taha sama asja endale ka saada. Lõpuks patsutas ta kõik tädid läbi. Eelmisel õhtul olime õdedele juba kommikarbid ära jaganud, lootuses et hommikul kiirelt kaduda saame.
Frau Schmidt igatahes ütles, et kõik on korras. Nad olid hommikul saanud postiga Haigekassalt kirja E112 vormiga, originaaliga seekord. Ja kohe kui ta ülemus rohelise tule annab, siis kantakse raha tagasi. Veider, et see ikkagi nii kaua aega võttis. Mingit paberit ta mulle ikka anda ei tahtnud. Seega kasutasin natuke kavalust ja palusin, et ta mu närvilisele mehele saadaks emaili kinnitusega, et te maksate tagasi ja kõik on korras. Ütlesin, et mul pole ju mitte mingit tõendit selle makse kohta oma kindlustusele näidata ja ta lubas ka Kaidi Kruuspanile Haigekassast kirjutada. Eks ole näha, kas asjad liiguvad või mitte. Vähemasti sai email saadetud, kinnitus lähiajal tehtavast tagasimaksmisest on olemas.
Seisime siis keset seda pikka koridori, käisime viimase vetsutiiru ja siis mõtlesin, et kiiret pole. Linna ma ei tunne ja pole täpset aimu, kust, kuhu ja kuidas saada. Ning Janar ja ema sisestasid ka kerge kahtluspisiku, et kas ikka peaksin nii kiiresti Hannoverist lahkuma. Kirurg ju kirjutas, et sisselülitus on 26.aprill Viinis, aga seda me ei teadnud, kus eelnevalt õmblused välja võetakse.  Minu emailidele ja hommikusele SMS-le prof Colletti ei olnud lõunaks veel vastanud. Helistasin siis Lillile, koordinaatorile. Õnneks ta vastas ja oli väga heatahtlik ja rõõmsameelne. Rääkisime opist ja reisidest ja lõpuks sain teada, et niidid on täiesti ok välja võtta samal päeval koos sisselülitamisega ja see oligi ta isal plaanis. Kogu tiim tuleb 26ndal üheks täispikaks päevaks Viini.  Järgmisel päeval lubas Lilli meil juba kojusõitu planeerida. Minu jaoks sai kõik kinnitatud ning taaskord kasutasin informatsiooni kinnitamiseks Janari „abi“ ja palusin tal mu mehe rahustamiseks email ka saata selle infoga, et viimane ei arvaks, et ma niisama pea seljas mööda Euroopat rasedana ja pisikese lapsega ringi torman. :) Lisaks sain ka uue aja esimeseks järelkontrolliks Itaaliasse. 23.mai juba. Minu jaoks on ka see oliline juba teada, et ei pea edaspidiseid kokkusaamisi nelt välja hakkama pressima. Sinna läheb Janar koos Sannuga juba. Mina võtan selleks hetkeks enda sinise lehe välja ;).

Hakkasime siis haiglast ära minema. Polnud otsest plaani paika veel pannudki tegelikult. Tahtsin kõigepealt DHL-is käia hoopis, et üleliigset varandust kodupoole teele panna. Meil oli reisi ajal nii palju träna jagatud, samas e tahtnud niisama kõike ära ka visata. Lisaks veel olin liiga palju meile riideid kaasa pakkinud. Kui leiame korteri, kus pesumasin, siis piisab kolmest särgist kummalegi. Olin Sannule kogemata 7 paari natukene erineva otstarbega T-särki kaasa pakkinud. Arvasin vist, et ta peahaav tilgub nädal otsa verd, et oleks särke vahetada võimalik :). Otsisin haiglas netis olles siis endale lähima postkontori ja õnneks oli see väga lähedal. Olime Tanjaga sealt mööda kõndinud, kui poes käisime. Läksime Sannuga sinna, haiglast väljudes lehvitas ta täiega ja ütles, et on nüüd terve. Nõustusin. DHL-i postkontor aga koosnes vaid tavalises pakiautomaatide laost. Ühtki hingelist seal ei olnud. Jalutasime kõrvalolevasse hoonesse, seal oli mingisugune vanade autode mudelitega suur eeshall, meenutas natukene panka, aga see ta polnud. Sees töötav noormees juhatas meid veidi edasi asuvasse kioskisse, andis kaasa veel suure pappkasti, et me ei peaks seda ostma. Ta oli väga abivalmis. Olin aga selle kioski suhtes skeptiline, kas sellises kohas nii suurt pakki ikka saadetakse teele?! Saime kenasti kohale ja kukeharjaga noormees naeratas sõbralikult ja ütles, et nad saadavad pakke igale poole, kus aga DHL olemas on. Hurraa.. panin varem käekottidesse valmispakitud asjad siis pappkasti sisse, need mahtusid ideaalselt, ei loksunud ega pidanud pressima. Kokku tuli 6,7 kg. Ning hinnaks oli vaid 21,99€, uskumatu. Olin natukene üllatunud, et see nii odav on. Olin valmis oluliselt rohkem maksma, et koormust oma käe ja õlgade pealt vähemaks saada. See läks igatahes imehästi.
Edasi hakkasime otsima teekonda Hannoveri pearaudteejaama. Selleks tuli meile igalt poolt väga erinevaid juhiseid. Nii veider kui erinevalt saab ühte kohta inimesi juhendada. Kelleks nad inimesi peavad? Kui kioskist oli ühte ja teistpidi miljon korda selgitatud, siis nad lõpuks soovitasid minna taksoga. Kas tundusin tõesti nii rumal? Mul oli vaja vaid teada, mis rong läheb MHH eest. Nägin ju varem ka juba seal raudteed. Nad tahtsid ikka, et bussiga läheksime ja sellega 2 korda ümber istuksime. Ja kui küsisin, kus piletit osta siis nad ütlesid, et nemad ei müü. Aga MHH sees olevast kioskist saab osta. Ilmselgelt nad polnud ise kunagi varem vist rongiga sõitnud. Pileteid sai osta Milaanos olnud metrookaardi soetamisega sarnastest automaatidest. Need olid olemas absoluutselt igas rongipeatuses kahel pool teed. Juhendid olid ka kuues erinevas keeles olemas. 2,6€ viis meid siis pearaudteejaama. Pidime ühe ümberistumise tegema, see oli selgelt kaardil nähtav ja ka ruupurist öeldi, et kes tahavad jätkata pearaudteejaama, siis palun astuge maha. MHH eest viis rong meid umbes 9 peatust edasi, sõitsime kokku umbes 15 minutit.
Pearaudteejaam oli aga WAU!!!. Ma ei saanud absoluutselt millestki aru. Seal oli nii palju rahvast ja kõik kohad olid vaid poode ja butiike täis. Kas olin liiga kaua vaikses haiglas istunud?! Sander oli ka veidi jahmunud, hoidis mul küvasti käest kinni ja nii otsisime kohta kus oleks „i“ ehk INFO. Silte oli mustmiljon ja silme eest oli tõesti kirju. Milaano raudteejaam kahvatus mu mõtetes selle kõrval. Hakaksime siis ühes suunas astuma, sinna näitas ka nool reizezentrumiga. Vähemasti on seal ehk mõni inimene, kes oskab mind edasi suunata kusagile. Sest selle suure pika poodideallee hulgas polnud küll ühtki võimalust abi saada. Lõpuks jõudsime Deutche Bahni kontroli juurde, kus inimesed istusid ja ootasid ja tundus, et sealt võis abi saada küll. Abi saamiseks pidime numbri võtma ja meie number oli 28 numbrit edasi. Samas näitas ekraanil olev tekst, et reaalne ootaeg on 5-10 minutit. Igatahes parem, kui hakata ise automaadist piletit ostma. Põhjus miks ma polnud varem piletit ostnud oli selles, et mul polnud õrna aimugi, millised on erinevad kupeed ja mismoodi me end majutama üldse peame. Ja lisaks näitas senine praktika, et Sanderile ei taha tellerid ise kunagi müüa pileteid, netist ostes aga peab ta maksma.  Saimegi umbes 8-9 minutiga tädi jutule, kes meil kurvastusega teatas, et öisele rongile on kõik kupeekohad välja müüdud. Huvitav, kui vähe neid siis on või on see nii populaarne suund?! Igatahes läks kohe käiku variant B, milleks oli veeta öö Nürnbergis v Würzburgis. Saime piletid Nürnbergi 30 minuti pärast väljuvale rongile. See viis meid ühe kiire ümberistumisega Würzburgis (kiire tähendas 3 minutit) ja õhtul poole kuueks kohale. Ilm oli ilus ja päike paistis. Pildil neelab Sander oma tavapärasel moel antibiootikumidoosi, rongis.

Vahepeal olid ema ja õde Maris suutnud leida ja broneerida meile ka ühe hotelli, et me ei peaks koha peal hakkama hotellist hotelli käima ja küsima. Õnnetuseks siin midagi odavat lähedal polnud, sest rongijaam asub vanalinna ääres kohe. Saime optimaalse variandi ühes väga kenas pisikeses hotellis endale. Kusjuures kohal jõudes oli Sander nii näljane, et küsis ainult süüa. Arvan, et ta on haiglatoiduga harjunud. Seal saime rgulaarselt ja korralikult süüa ju. Kui check-in tehtud ja tuba üle vaadatud ja kiire Internetitiir ka tehtud, võtsime suuna õhtusööki otsima. Ei tahtnud me pitsat ega pastat ega sushit. Neid olid kõik kohad täis. Oleks hea meelega midagi kohalikku söönud. Ühest nurgatagusest tänavast leidsime ehtsa Frankeni stiilis söögikoha, natukene nagu Hansahoov Tartus. 

Seal saime kahepeale 10 praetud vorsti ja 2 taldrikutäit praetud kartuleid ning otseloomulikult hapukapsast. Oi kui maitsev ja kodune. Sander pistis sõna otseses mõttes poole kogusest üksinda kinni. Väga armas. Tagasiteel käisime mõnes poes ka sees. Oli liiga väga, et kohe hotelli magama minna. Kaubandust siia piirkonda jagub, nii palju poode ja kaubamajasid pole ma ammu näinud. Ühes suures 7-korruselises kaubamajas otsustasin enesele hukatuse kaela tõmmata ja mänguasjapoodi minna Sanderiga.Mõtlesin, et ehk saan mingi leiu. Valik oli suur ja kirju ja Sanderil rõõmu ja ahvatlusi kuhjaga. Ikka oli emme paha ja leidis igas väljavalitud mänguasjas midagi viga olevat. Lõpuks avastasime, et sellel MyToys poel oli taga selline suur osakond nagu leiunurk. Seal ruumis olid kõik asjad mingil moel riknenud. St mitte pahaks läinud, aga kaotanud kaubandusliku välimuse. Jumal tänatud, et Eestis midagi taolist pole. Seal oli lihtsalt NII palju ägedaid mänguasju. Ja täiesti olematute hindadega. Teadsin juba, et sealt midagi tuleb osta. Sander käis ja tuhlas mööda karpe. Minu meelest olid seal lihtsalt mõlkise karbi või katkise kilega tooted. Midagi kehvamd nad ei näinud välja. Seisavad teinekord laos kusagil liiga kaua ja transpordi käigus juhtub igasuguseid asju. Sander siis tuli üks hetk minu juurde ja õitses nagu seitsmendas taevas. Itsitas lausa häälega. Suur karp käes, punane. Otseloomulikult midagi sarjast „Autod“. Ta leidis kusagilt riiulitelt 9 puslet, mis olid originaalkarbis ja nurk oli veidi lömmis, aga muidu kenasti kiles ja suletud, ja suurused oli temale väga eakohased ja seda seitsme euro eest. Naeruväärne!! Teadsin, et tegin just kohvrisse ruumi, et seda kergem vedada oleks.. aga see oli nii odav ja Sander muudkui noogutas ja viibutas pöidlaid ülepoole ja õitses. Ja ta lubas et ei nuta enam kunagi ;) Ise pakkus selle välja. Ostsin. Vägev. Olen siiani õnnelik ja Sander muidugi ka. Jalutasime tagasi hotelli ja panime kohe pusled kokku. Nagu näha jagus rõõmu kõigest tunniks :) Aga asi seegi. Aitasin teda, et kiiremini magama saada. Üksinda on talle tegevust kauemaks kindlasti.

Sander oli lõpuks nii väsinud, et jäi umbes 1 minutiga magama. Homme hommikul 10:30st umbes asume Viini poole sõitma. Mingeid ümberistumisi pole õnneks ja kohale peaksime jõudma umbes 15:09 paiku. Majutus on broneeritud ja makstudki, 19-27.04 asume aadressil 19 Jheringgasse.